D.A.T. rollimäng !

[Blair]

Victoria tõmbas enda mantli krae rohkem kinni, et lumi ei satuks talle kraevahele. Isegi siis, kui vampiirid ei tundud külma, oli ilm tema jaoks siiski kuidagimoodi jahe. Võibolla oli asi selles,et ta teadis,et sureb varsti selle totra maailmaõnnetuse värgi pärast. Ümber ringi vaadanud, nägi ta ainult mahajäetud maju ja peale lume, mis tihedalt alla sadas ei olnud enam üldse midagi vaadata ega uurida.
Võtnud suuna ühe maja juurde, võttis ta trepil istet ja vaatas maha langevat valget lund.


OT: Kõik pole veel lume alla mattunud kui nii kujutasite ette (h)

[Nenya]

Emanuel ärkas vastiku kolina peale oma katusekorteris. Kas koristaja on jälle midagi ära lõhkunud? See mõte painas ta pead viimasel ajal tihti, sest uus koristaja oli ääretult kohmakas. Ta tõusis ja tõmbas käigu pealt endale hommikumantli ümber. Vaikselt ust paotades veendus ta, et päikest tal karta ei tulnud. Kuradi paksmagu, jälle üks vaas. Hommikust Kaie! Koristaja punastas ja pobises, maha vaadates, midagi tervituseks vastu. Emanuel ei pööranud talle rohkem tähelepanu vaid pani teleka mängima. Lõbustatud irve ilmus ta näole. Noh, sitt ilm õues jah? Koristaja saatis talle hävitava pilgu. Ega see jah just päikseline ei ole. Kas teie siin oma katusekorteris ei karda? Varsti läheb ilm õige...hmmm....halvaks. Nii nad vähemasti lubavad. Koristaja sattus pesemisega hoogu ja lõi harjavarrega ühe kujukese põrandale, kukkumise lõpetas kõrvulukustav klirin. Emanuel krigistas hambaid, Kas sa mõne asja plaanid terveks ka jätta? ta pöördus vihaselt Kaie poole. Ma väga vabandan! Aga teil on siin ju nii kitsas! Koristaja oli taas näost peedi karva. Jajah nüüd on kitsas enne olid valedel kohtadel. See koristaja läheb juba liiga kalliks! Tee kiiresti! Ma tahan varsti välja minna ja ma ei julge sind siia üksi jätta! Emanuel tõusis ja trampis tagasi magamistuppa. Mobiiltelefon ta öökappil helises. Jah?

[Blair]

Victoria kuulatas ja irvitas, kui kuulis mitu korda klaaside purunemist. No mida ikka oodata kohast, kus inimesi peaaegu üldse pole ja kõik on hiirvaikne? Vampiiritar ajas end istudes sirgu ja vaatas ükskõiksel ilmel taevasse. Rahvast enam üldse ei olnud tänavatel, kui ainult tema. Ta kohendas taas enda manti kraed .

[Nenya]

Emanuel lõpetas vihaselt kõne, talle ei meeldinud muudatused. Ta istus voodis, kuulas kuidas koristaja lahkub ja kui uks oli snepprisse vajunud tõusis ning riietus. Siis kõndis ta peegli ette, kohendas lipsusõlme, kummardas ning nihutas peeglit kuni paistis väike numbrilaud, numbrikombinatsiooni sisestanud tõusis ta taas ja naeratas oma peegelpildile. Kahekümne sentimeetri kaugusel peeglist hakkas Emanueli piha kõrgusel liikuma meetri lauine ja ~ 30 cm seinatükk, liikus pool meetrit seinast välja ja peatus. Mees astus selle ette ja hakkas varustust valima, nagu harilikult valis ta kaks revolvrit, ühe spetsiaalselt vampiiridele ja teise kõige elusa tarvis. Ta võttis ka ühe lisa salve, seda käes hüpitades imetles ta inimeste kasulikust. Nad mitte ainul ei sobinud söögiks vaid ka relvade valmistamiseks. Tema ise, ega ka ükski teine vampiir, ei oleks suuteline töötama ultraviolettvalgusega. Samas inimesed olid selleks võimelised ja see muutis nad kasulikuks aga ka ohtlikuks. Ta lükkas mõlemad salved relvadesse ja kinnitas need seljale.
Emanule seisis esikus, ta kandis juba talveriietust, ja toppis peale pikka kaalumist ka mobiili taskusse. Ta vihkas neid jublakaid, samas olid needki kasulikud leiutised, nende lained tekitasid temas veidraid tundeid. Ta väljus ja ootas lifti, juba sees harjutas ta kui palju võib hambaid paljastada ilma, et keegi midagi arvama hakkaks. Samas tänapäeval on piisavalt neid kes end vampiiri moodi muudavad. See mõte pani teda muigama. Miks peaks keegi tahtma vampiiri mängida? Ehtne olla on palju parem. Ta kõndis kiirel sammul läbi fuajee ning astus välja lumesaju kätte. Maja ees peatus takso ja ta kõndis selle poole, möödudes ühes neiust. Emanuel avas ukse kui enne sisse istumist peatus ja vaatas tagasi. Vampiir? Ta näppis keeleotsaga hambaid kuid istus siis siiski taksosse.

[Luke Strauss]

Mia Marleen kõndis mööda tänavat, ta toksis oma saapaninaga enda ees olevat kivi. Tüdruku hambad plagisesid. Soojemat ilma palun, mõtles ta sarkastiliselt ja tõmbas jopehõlmad koomamale. Mia oli üpriski väsinud. Ta oli öö otsa arvutis passinud ja sõpradele meile kirjutanud. Kui ma natuke aega istun, siis see ei tohiks ju paha teha, arutles tüdruk endamisi ja istus ühele tuletõrjehüdrandile, mis kõnniteel seisis. See oli külm ja ta kargas vihaselt püsti. "Isegi istuda ei saa rahus," pahandas Mia ja kõmpis järgmist kivi jalgadega toksides edasi.

[Blair]

Victoria vaatas noormehele järele, kes läks takso poole ja veel viimaks teda ka vaatas. Suutmata muiet tagasi hoida, tõusis ta lõpuks püsti ja jalutas enda istumiskoha juurest minema, kõndides nüüd tänaval lihtsalt edasi.

[Nenya]

(Ps Emanuel ei ole noormees, ta on kolmekümnendates.)

Estonia pst 8 palun, ja tehke kiiresti! Emanuel vaatas kuidas taksojuht noogutas ja siis sõitma hakkas. Ta vaatas tühjal pilgul kuidas majad mööda vihisesid, aegajalt takso ust näppudega tagudes. Me oleme kohal härra. Taksojuht jäi Emanueli küsivalt vaatama. Emanuel sattus hetkeks segadusse,Mhh? Ah ja, kui palju? küsis ta. Teile tasuta härra. Vastas taksojuht ja naeratas nii, et tema teravad silmahambad kollase tänavavalgustuse all särasid. Emanuel noogutas, avas ukse ja astus taksost välja.
Ta oli sellest nii tüdinud, alates ajast mil ta Eestisse kolis üritasid siinsed "bossid" talle alati midagi tõestada. See jättis Emanueli aga üldiselt külmaks, kuna siinsed trikid polnud just...trikid. Pigem tüütavad püüdlused mis ei tundunud lõppevat. Need olid mõtted mis Emanueli pead vangutama panid kui ta mööda koridore kõndis. Ta suundus ruumi poole mis oli nende alaliseks kokkusaamis kohaks, täis mugavaid tugitoole ja patju. Veel sisaldas tuba üht helikindlat ruumi kus hoiti "veini", nagu neile neid õnnetuid inimesi kutsuda meeldis.
Kui ta ukse avas istusid tugitoolides juba kolm kuju kelle nägusi Emanuel ei eristanud kuna tuled olid kustus, ainuke valgusallikas ruumis oli kamin. Õhtust. Ütles Emanuel ja võttis ühes tugitoolis istet. Õhtust. Vastas üks meestest kelle Emanuel hääle järgi John teadis olevat, tema oli üks sisserännanutest nagu Emanuel. Õhtust. Õhtust. Ütlesid ka Mart ja Henri, kes mõlemad olid kohalikud. Need kolm polnud kunagi Emanueli eriti hästi suhtunud, kuna ta oli sinna tulnud mingi eesmärgiga, mida nemad veel kindlalt ei teadnud.
Oli möödunud kuskil 15 minutit kui tuppa sisenes veel 4 meest. Emanuel, kelle silmad olid nüüd juba hämarusega harjunud, tundis neist ära Billi, Pauli, Riho ja Alexandri kes kõik olid ühel või teisel eesmärgil suured Tema pooldajad. Nad naeratasid Emanuelile ja tervitasid kõiki, peale mida istet võtsid. Kas keegi teab ka miks Samuel meid siia kutsus? Mis ta tähtis teade on? Küsis Bill nii, et seda kuulsid vaid Emanuel ja tema sõbrad. Pole aimugi. Vastas Emanuel kuid tema pilgust võis aimata midagi muud. Kõik viis istusid nüüd toolides veidi muhelev ilme näos, kui Emanuel teadis oli see neile tugev eelis. Samuel oli Emanueli arvates kõige suurem kretiin selles nn bosside seltskonnas, tema ülessandeks grupis oli luure ja ta oli ka kõige tähtsusetum. Samas oli tal palju kasulikke sõpru, kes tegelikult enamus olid alluvad, ja kõrvad igal pool, vähene jäi temale teadmata.
Möödus aega ja kõik muutusid juba veidi rahutuks kuid siis oli trepikojas kuulda samme. Uks avanes ja Samueli alati pisut närvis nägu ilmus ukseavasse. Kõik on siin? Jah? Tore. Vuristas ta kähku, näppudel istujaid kokku rehkendades, ja vastust ootamata. Ta tiris enda järel sisse noore naise kes närviliselt prille ninal proovis hoida. Nii nagu te ilmselt juba aimate on mul teile midagi tähtsat rääkida. Alustas Samuel end tähtsalt sirgu ajades. Jah, sa mainisid seda oma telefonikõnes, aimata pole siin midagi. Emanueli nägu oli pisut hämmingus, Bill kihistas rahulolevalt. Jah, nagu ma juba ennist ütlesin, midagi tähtsat. Ja Emanuel, sellel on midagi ka sinuga pistmist. Vastas Samuel talle pisut segadusse sattudes. Oi, kas tõesti? Emanueli näos ilutses kaval muie. Ja kuidas siis? Samuel põrnitses teda vihaselt. Ma kohe jõuan sinna. See naine siin on meteoroloog ja ta rääkis mulle ühtteist huvitavat. Nimel on siia poole teel üks tormikene mis üllataval kombel just Eesti pimedaks jätab. Just Eesti! Inimeste jaoks on siin siis üpris ebamugav, seevastu meile on see päris kasulik, või mis. See aga tekitab olukorra kus iga viimanegi maailma vampiir on teel... ...siia? Emanuel katkestas Samueli poolelt lauselt. Esiteks on see ilme liialdus. Ja kus on seos minuga? Samueli nägu tõmbus pilve ja veen tema oimu kohal tuksles ähvardavalt. Sinuga? Mis seost on sel sinuga? Sisistas ta Kas sa arvad, et ma olen loll? Kas sa arvad, et ma ei saa teada millega sa tegeled? Kas sa arvad, et mulle jäävad nähtamatuks kõik need vandenõud mida sa siin haud? Ma tean, et sul on plaanis Julius kukutada ja siis tema troon haarata. Samuel pritsis karjudes tatti. Emanuel tõusis ja Samuel taganes kohe paar sammu, mille peale Emanuel naerda turtsus. Esiteks ei haaraks ma tema trooni, sest ma olen selle õigusejärgne pärija. Emanuel rääkis rahulikul ja väljapeetud toonil. Haa! Nii, et sa siis tunnistad oma vanenõud? Samueli nägu oli võidutsev. Emanuel ei teinud temast välja ja jätks. Ja teiseks, kujutlege seda võimu mis siis teile oskas saaks. Kas te arvate, et ma jätaks teid tasustamata peale seda kui te olete mind aidanud? Ta jäi reaktsiooni ootama. Miks peaksin ma tulevast türanni aitama? Julius hoiab vampiiri rünnakuid nähtamatutena ja ei luba liialt palju murda. Inimesed ei tea siiani meie olemasolust. Kui sina nüüd mingi ülestõusu korraldaksid saaksid inimesed taas teadlikuks, kui kaua oleme me vaeva näinud, et inimesi unustama panna? Ja siiani on jutud liikvel. Vastas talle Samuel nüüd juba veidi talitsetumal toonil. Julius? Julius pole mingi vampiir! Ta on hale vari, ta pooldab taimetoitlust. Milline vampiir sööb loomi? Kes laskub nii madalale? Kas sa tead kui paljud on valmis Juliusele vastu hakkama? Neid on palju rohkem kui tema toetajaid. Neil on ükskõik kes valitseb kui neile vaid rohkem vabadust anda. See mida sina annaksid Emanuel ei oleks vabadus vaid anarhia. Sa kasvataksid inimesi aedikutes. Samuel vajus tugitooli. Aga oleks see siis nii paha? Kas sind tõesti huvitab inimeste saatus Samuel? Oled sa ka mõni neist taimetoitlastest? Emanuel vahtis Samueli jälestusega. Ei aga... Aga mida? Miks sind siis inimeste tulevik vaevab? Ja ei, muidugi ma ei kasvataks inimesi aedikutes, või kui siis ainult selleks, et nad otsa ei saaks. Mulle meeldib jaht. Bill urises oma tugitoolis heakskiitvalt. Ja te ülejäänud? Mida teie sellest ideest arvate? Küsis Emanuel nüüd teiste poole pöördudes. Bill, Paul, Riho ja Alexandr vaatasid korra üksteisele otsa ja Bill vastas: Meie, oleme igal juhul sinuga. Emanuel noogutas. Noh? Ja teie John, Henri ja Mart? Milline on teie seisukoht? Me arutaks seda hetke. Kõik kolm tõusid ja väljusd ruumist.
Ja sina Samuel oled kindel, et jääd välja? Emanuel istus tugitooli ja kuulas kuidas hääled ukse taga valjenesid ning tasanesid. Ma ei ole seda öelnud. Ma olen mestis, pealegi ei laseks sa mul siit nagunii minema jalutada. Ja isegi kui laseksid ei ole ma kindel kelle viha alla ma rohkem kardaks jääda, sinu või Juliuse. Samuel ei vaadanud Emanuelile otsa vaid jõllitas meteoroloogi kes ruumi nurka oli pugenud. Samuel sa polegi nii loll kui paistad. Mina kardaks ennast rohkem, sest mu onul on teatavad nõrkused ta pole just tugev karakter. Tegelikult on mul isegi hea meel, et sa nõustusid. Sa oled nimelt üle keskmise nuhk ja Eestis pole vist kohta kuhu su kõrvad ei ulatuks. Emanuel oli nii rahulolev kui üldse olla sai, Samuel ei vaadanud tema poolegi ja oli vait.
Uks avanes ja sisse astusid kolm vampiiri, esimene ja teine sisseastuja naeratasid Emanuelile pisut sunnitult, aga Henri, kes sisenes viimasena, vahtis maha. Mina ei ole nõus. Ütles ta enne kui Emanuel jõudis suugi avada. Jah, ta otsustas meiega mitte ühineda. John ütles seda pigem kurvalt kui vihaselt. Nojah, mis siis ikka. Ütles Emanuel rahulikult. Te jääte kõik vahele ja Julius lööb teid maha. Ma olen selles enam kui kindel! Henri üks silm tõmbles ja ta tõmbas käega närviliselt läbi juuste. Vot seda ma ei usu, sest vaata keegi ei räägi talle midagi. Keegi ei tea sellest midagi peale minu sõprade ja siin ruumis viibijate. Ainuke ohuallikas vaatab mulle praegu otsa ja sedagi mitte kauaks. Emanuel võttis seljalt relva ja tulistas sinakalt särava kuuli Henrile pähe. Sekunditega sai Henri kehast suitsev tuhahunnik. Nii, see väärib tähistamist! Emanuel märkas Johni ja Mardi rabatud nägusi. Isver ärge olge nii üllatunud. Mis te siis arvasite, et ma lasen teil lahkuda kui te mulle ära ütlete? *õel naer* Oh ei, aga kuhu ma nüüd jäingi? Jajaa tähistamine. Tooge üks vein!
Pärast kahte veini ja mõningast arutelu kas Henrit oli ikka mõistlik tappa, märgati taas meteoroloogi kes nurgas kükitas. Noh, viskame selle ka veinikeldrisse? Küsis Emanuel ja tupsutas taskurätiga huultelt verd. Ah? Pigem ei. Meil läheb teda veel vaja, et kindel ajakava paika sättida. Ma kahtlen kas ta sellega peale veinikeldrit toime tuleb. Inimesed on nõrga närvikavaga, ta võib ka praegu juba kasutu olla. Oota, ma lähen kontrollin. Samuel tõusis ja läks nurka naise juurde. Veidi aja pärast oli kuulda vaikseid küsimusi ja vastamist. Ta on korras küll. Pisut liimist lahti aga kes poleks. Samuel irvitas oma kileda häälega kõiki ärritades. Ära tee nii! Sa võta ta siis endaga kaasa. Aeg laiali minna sõbrad. Ma jagan oma plaani detaile homme. Emanuel tõusis ja hakas lahkuma. Oota, kust sa tead, et Julius ülse siia tuleb? John vaatas küsivalt Emanueli poole. Küll ta tuleb, traditsioon. Emanuel väljus ja naeratas, kui kuulis jutusuminat peale ukse sulgumist ning paari sammu väljapääsu poole. Kui ta raamatukogust välja jõudis nägi ta teda ikka veel ootavat taksot, kõndis selleni ja andis taksojuhile oma koduaadressi.

[Blair]

OT : Aga vahet eriti pole. Ma ei hakka kirjutama, et mingi vanur mööda kõmpis ..?

Victoria vaatas eemal olevat kogu ning iga sammuga lähemale jõudes, sai ta selgusele, et tegu on ühe väikse tüdrukuga. Leebelt naeratanud, jõudis ta tüdrukuni ja vaatas talle hetke küsivalt otsa. ,,Mm.. mida sa siin üksinda teed?" küsis ta sõbralikult ja vaatas tänaval ringi.

[Luke Strauss]

Mia Marleen hingas sügavalt välja. "Miks see sind huvitama peaks?" küsis ta pahuralt ja lõi kivi nii kõvasti jalaga, et see vaatamisulatusest välja lendas. Ta tõmbas jopehõlmad veel rohkem koomale. Peab just nii külm olema? Mia Marleen vaatas naisele enda kõrval otsa, teda ehmatasid naise kuldsed silmad ja ebainimlikult kaunid näojooned. Ta koperdas ja lendas peadpidi lumehange. Vihase turtsatusega, üritas ta end sealt välja tõmmata, kuid vajus sügavamale paksu valge vaiba alla.

[Blair]

Victoria kehitas õlgu, vaadates nüüd naeratades tüdrukut, kes lumes lamas ja läks tema juurde ning tõmbas ta ülesse. ,,Ma eeldasin, et sa tahad ikka püsti ka saada.." ütles ta vabandavalt ning pühkis mõningase lume tüdruku riietelt ja jäi teda vaatama. ,,Ma vastan siis su küsimusele ka.." teatas ta leebelt. ,,Praegu on külm ja sa jõlgud väljas.. uudishimu lihtsalt," ütles ta kulmi kergitades.

[Sponsored content]