Jumalate otsused-tegelased,arutlus,kriitika,maailmakirjeldus

[Keeleigh Clark]

HETKESEISUGA ME UUSI MÄNGIJAID VASTU EI VÕTA!



Kunagi kaua aega tagasi tekkis Maa. See oli ilus aeg, mil kõik võitles oma elu nimel. Polnud ebaõiglust, ega ka õiglust ning kõik olid võrdsed, väljaarvatud need, kes seda ei olnud. Siis tekkis Olend, keda selline maailmakorraldus enam ei rahuldanud. Ta tahtis teada, millest kõik algas. Ja nii tekkis mõistus.
Olend tahtis teada miks ja kui ta seda oma kaaslastelt küsis ei osanud nad vastata. Seega lõi ta oma seletuse ja teised talitasid tema eeskuju. Nii sündis müüt.
Ta ei mõistnud, miks on kõik võrdne ja proovis leida maailmast reegleid, mille järgi elada. Mis muudaksid tema elu paremaks. Ta leiutas headuse ja kurjuse ning ohverdas Päikesele, et see hommikul tõuseks ja rahvas talitas tema eeskuju. Nii sündis Jumal.

Mäng sarnaneb ajastult varajasele rauaajale. Maagia ja tsivilisatsioonid on alles lapsekingades, kirja pole leiutatud.

Haldjad, tumehaldjad, päkapikud ja inimesed.

Haldjate keel on laulva kõlaga. Nad on andestava loomuga, pikaealised ja kaunid olendid, kes elavad põhiliselt antud maa lääneosas, kuigi neid leidub nüüdseks ka kõikjal mujal. Nad on seltsiva loomuga ja moodustavad tihtipeale suuremaid gruppe, elatudes kalapüügist ning karja- ja põllumajandusest. Nemad kodustasid lambad, veised ja on suutnud ka kohaliku metshobuse enam-vähem taltsaks muuta. Külavanemad sõidavad vahest kodustatud metshobustega, ja need, kes hobust osta tahavad – nende jaoks on loom sama kallis, kui kahekümne pealine lambakari. Samuti tegelevad nad põllumajandusega ning oskavad lambavillast vilti valmistada ning linast riiet kududa.
Mitmed neist elavad paiksetes asulates, nagu Oberen, Dir Mi’Re, Terai ja Heinasao (viimases asulas elavad nad inimestega koos). Teised eelistavad rändavat eluviisi, tegeldes oma kaugete esivanemate kombel korilusega ja sõudes mööda rannikualasid madala põhjaga roopaatides kala püüdes ning saaki vilja ja muu toidu vastu vahetades.
Nad on graatsiliselt, kiirete refleksidega teravakõrvalised olendid ja nende arvukad rändklannid ja väiksemad külad (Dir’Mire, Oberen, Terai ja Heinasao on ainult suuremad asulad, väiksemaid on ka) omavad väga erinevaid uskumusi, mis kõik üldjuhul looduse ümber keerlevad. Nad ei usu ainujumalatesse, vaid erinevate loodusnähtuste jumalikku päritollu. St. Päike on nendejaoks jumalanna, kellele vilja ohverdada ja nii edasi. Nad austavad elemente ja loodusnähtusi ja näiteks hobuste taltsutamisel ei kasuta nad kunagi piitsa, vaid pigem lahkust.
Haldjate asulates on väikest viisi klassisüsteem – kõige ees on külavanem. Talle järgnevad tähtsuselt preestrid, kelle ülesanne on olla vahendajaks jumalate ja rahva vahel, juhtida ohverdusi ja nii edasi. Elemendimaagia on samuti avastatud, kuid sellest ei teata veel palju. Seda peetakse enamasti jumalikuks väeks ja seostub seega preestritega.

Inimesed elavad samuti asulates, millest suuremad on Heinasao (kus nad haldjatega koos elavad), Porja ja Kondli. Mitmed inimesed elavad ka Kentras ja käivad tihedalt läbi seal elavate rändküttidest tumehaldjatega. Inimesed kodustasid koerad ja pistrikud, et loomad aitaksid neil saaki jahtida. Porja ja Kondli külavanemal on ka haldjatelt saadud hobune ning Heinasao rahvas on haldjatelt üle võtnud kariloomade eest hoolitsemise, põllupidamise ja linase riide ning vildi valmistamise kunstid. Väljaarvatud Heinasao on inimklannid kõik poolrändava eluviisiga, järgnedes loomakarjadele ja püstitades peatuskohtadesse väikeseid asulaid, kuhu tihtipeale hiljem tagasi pöördutakse. Peiusaare lähedal leidub ka väike hõim, kes rändhaldjate kombel püüab ja korjab ning siis saagi vilja ja muu eest maha müüb.
Inimeste jumalad on abstraktsemad, kui haldjatel. Neil on olemas taevajumal ning maajumal, teispoolsuse jumal, kuid ülejäänud jumalad on seotud pigem emotsioonide, kui loodusega. On armastuse(/viljakuse)jumal, vihkamise jumal, rõõmu ja kurbuse jumal ja paljud teised. Külavanem on nii asula juht, kui ka jumalate ja rahva vaheliste teadete vahendaja. Maagia on inimestele vähetuntud ja saladuslik, kuid nad on võimelised seda õppima.

Tumehaldjad ise kutsuvad ennast dunmeriteks või dwerveniteks. Haldjad kutsuvad neid drowideks või öörahvaks ja inimesed sünkhaldjateks või tumehaldjateks. Dunmer ja dwerven on nende endikeelsed nimed ja tumehaldjateks kutsuvad inimesed neid, sest nagu haldjadki on tumehaldjad pika elueaga ja teravaotsaliste kõrvadega. Haldjad ei soovi, et tumehaldjaid nendega nimeliselt seostataks ja proovivad seda nimetust välja juurida, sest tumehaldjad on…noh…
Tumehaldjad on pigem üksihoidvad, nagu rebased või kassid, hoolitsedes ennekõige omaenda vajaduste eest ning nad ei saa teineteisega hästi läbi, seetõttu ei loo nad ka asulaid, ega jää paikseks, vaid hulguvad inim- ja haldjaasulate vahel ringi. Mõned grupid kogunevad siiski kokku, enamasti Põhjametsades, kus nii umbes viie kuni kümneliikmeline salk koos toitu kütib ja otsib. Samuti ajab nende võimujanu neid teiste arukate olendite juurde, sest nemad on kõige lähem asi kurjusele, mis hetkel siin maailmas vabalt ringi liigub ja kurjus ei ole kurjus, kui see kellelegi kurja ei tee.
Tumehaldjad on siiski arukad ja nõus kaugete paikade uudiseid toidu ja peavarju eest pajatama, tihtipeale liialdades ja vahest ka juurde mõeldes ja käituvad aeg-ajalt tõlkide ja vahendajatena erinevate haldja- ja inimklannide vahel, kuna oma rändava eluviisi tõttu oskavad nad tihtipeale lisaks oma emakeelele ka haldja- ja inimkeelt. Neid ei tohiks siiski usaldada, kuna nad on valelikud, sadismikalduvused pole nende seas haruldased ja kõiki tumehaldjaid iseloomustab erakordne võimuahnus, mis neid üha uuesti ja uuesti kokku ajab või sunnib inimeste ja haldjate juurde elama asuma. Paljud üksikud tumehaldjad, tumehaldjapaarid või suuremad salgad hulguvad ringi Põhjametsades, kuigi neid leidub ka kõikjal mujal.
Nad on peaaegu, et ööeluviisilised. Nende nahk on tume, sulandudes hämariku varjudega kokku, kuid valged juuksed, mis neid iseloomustavad, torkavad varjudest selgelt välja. Nende vikerkest on üldiselt punane ja pupillid püstised, nagu kassil. Nad näevad öösel hästi, ega karda pimedust. Vilkad ja vaiksed olendid, kes tunnevad ennast kõige paremini koidikul, hämarikul ja kuupaistelistel öödel.
Kuna nad ei moodusta suuremaid asulaid ei ole ühtegi küla, mis kannaks tumehaldjate poolt pandud nime. On Ulfereihirü neem, kus mäed muutuvad madalamaks ja kus liiguvad ringi põdrakarjad. Ulfereihirü tähendab tumehaldjakeeles ,,hundiküünt’’ ja nimi tuleneb neeme piklikust kujust. Samuti on Põhjametsades Aquiro jõgi ja Nerrskogi jõgi. Aquiro nime tähendus ja tagamaad on teadmata, kuid ,,Nerrskog’’ tähendab lihtsalt ,,põhjajõgi’’. Nerrskogi ja Kini jõe vahelist ala kutsuvad tumehaldjad ja muud rassid Nerrbicgtiks (Põhjalinn), kuigi seal pole püsivatest asulatest jälgegi ning Põhjametsaseda ala, mis jääb Rufuse jõest itta, kutsutakse Kentraks.
Nad usuvad, et maailma lõid Eellased või Esivanemad. Nende endi keeles kutsutakse neid olendeid sõnaga ,,sosen’’. – sisuliselt grupp jumalaid, kes lõid esiteks kõrghaldja ja siis maailma, riputasid päikese taevasse ja nii edasi. Kõrghaldjad muutusid upsakaks ja tänamatuks ning sosen lõi tumehaldjad, et haldjad liiga ennasttäis ei läheks. Tumehaldjad usuvad, et nad loodi ülejäänud rasside üle valitsema, kuid seni pole nad kuigi kaugele jõudnud, sest nad peavad põllupidamist ja loomade karjatamist orjavaks ja alandavaks tööks. Inimesed tekkisid tumehaldjate uskumuste kohaselt haldja ja tumehaldja segunemisel, kui tumehaldjad oma loomise mõtte unustasid ja haldjatega sõbraks said. Inimeste olemasolu, kes on tumehaldjate silmis nõrgad lühiealised kahjurid, peaks tumehaldjatele meenutama, mis juhtub, kui tumehaldjad ja haldjad naituvad. Abielu rasside vahel loetakse suurimaks patuks siin maapeal.
Tahaks veel igaks-juhuks mainida, et kuigi inimesed jäävad iseloomult tõepoolest kuhugile haldjate ja tumehaldjate vahepeale ei ole tegu loomulikult kahe rassi segunemisega ja eelnev müüt on kõigest tumehaldjate ebausk, kuigi nad ise usuvad seda vankumatult.

Päkapikud olid inimesed, kuid kunagi kaua aega tagasi vangistas Maajumal nad mägedesse endale seltsiks ja istutas nende meeltesse pettekujutelmi väljas toimuvatest katastroofidest ja kurjusest. Nad arvavad, et väljaspool koopaid ei ole elu ja ei tahagi neist väljuda, elades kivisöest saadava tule ning maa-aluste järvede kallastel elavate fluoressentsete (st. helendavate) bakterite valgel. Nad on võrdlemisi head sepad, kuid ei ole elusees maagiast kuulnud. Nende elu möödub pidevas hirmus maa-all elavate kiskjate ees. Nende kõige harilikumaks relvastuseks on pikk metallist või luust oda ja nad kannavad kiivreid, kaitsmaks oma pead. Päkapikud räägivad murdekeelt, mis sarnaneb inimkeelele.

Maagia

Maagiat saab jagada nelja alagruppi, kuid kahte neist alagruppidest pole veel avastatud.

Esiteks on elemendimaagia, mis on kõige tavalisem ja kergem. Tulepallid, väikesed õhukeerised, veeauru miniatuurseks vihmaks muutmine ja vastupidi on kõik elemendimaagia. Kõige rohkem maage on haldjapreestrite seas, kuigi info on lekkinud ka inimestele ja tumehaldjatele ning üldlevinud arvamuse kohaselt on tegu jumaliku väega. Inimeste jaoks on tegu maajumala väega, haldjate jaoks mõne elemendijumala väega ja tumehaldjate arust on tegu sosenide poolt saadetud märgiga. Tumehaldjad on paljuks valmis, et maagiateadmisi saada. Tahaks veel mainida, et maagia röövib jõudu.

Teiseks on ennustamine, mille tegelik toimivus on vaieldav. Peaaegu igal hõimul on oma posija ja ka haldjakülade preestrid on omal moel ennustajad, kuna nad räägivad väidetavasti jumalatega.

Must maagia (demonoloogia, nekromantia, needused) pole veel olemas, kuna selleks on vaja deemonikeelt teada. Aga küll see lähiajal tekkib :)
Lisan veel, et tumehaldjad võivad mustast maagiast sõltuvusse jääda, kuna selle esile manamine tekitab neis tugeva, joovastava tunde.

Valge maagia (õnnistused, tervendamine) pole veel olemas, kuna seda pole veel avastatud. Küll see ka lähiajal tekkib :)

Deemonid on kujumuutjad, kes pole siit maailmast. Must maagia põhineb demonoloogial, mis tähendab, et sa kutsud deemoni tema enda keeles siia maailma, annad talle käsu ja sunnid ta enda heaks tööle. Kui deemon mõne eseme või olendi sisse vangistada pole ta enam võimeline kuju muutma, ega oma väljamanajale vastu hakkama.

Muu

Inimeste eluiga on lühem, kui tänapäeval, kehvemate elutingimuste tõttu.
Päkapikud elavad umbes 100-200 aastat vanaks.
Haldjad elavad umbes 500-1000 aastat vanaks.
Tumehaldjad umbes 500-700 aastat vanaks.

Peaks veel mainima, et Põhjamägedest ei ole keegi üle saanud, kuna need on tohutukõrged ja järsud. Sealkandis on tihti maavärinaid, mille kohta öeldakse poolnaljatades ,,hiiglaste marssimine’’. Teiselpool mägesid on usutavasti tohutusuured puud ja männimetsad ja elavad ,,hiiud’’ – gigantsed loomad, kellest mõned väidetavasti aeg-ajalt üle mägede tulevad ja kõvasti kaost tekitavad. Gigantsete loomade olemasolus ei saa vaielda. Põhjametsadest on tabatud pooleteistmeetrise turjakõrgusega hunte ja veohobuse suuruseid hirvi, kes väidetavasti üle mägede on tulnud. Kuid nemad on ka ainus tõend legendi kohta, kuna nagu ma varem mainisin pole humanoididel võimalik mägedest üle saada. Üle Ulfereihirü neeme on isegi võimalik minna, kuid seda ei tehta, kuna Ulfereihirü kandis elavad ainult tumehaldjad ja nemad usuvad, et Eellased lahkusid pärast maailma loomist põhja suunas st. üle mägede ja tumehaldjad usuvad, et nad ei tohi Eellastele nende põhjariiki järgneda. Seega ei lähe tumehaldjad sinna. Teadaolevalt pole üksgi haldjas, ega inimene teiselpool mägesid käinud.

Maal valitseb naturaalmajandus. St. raha ei ole olemas. Asju vahetatakse asjade vastu. Liha vilja, nahku rõivaste, nipsasjakesi teiste nipsasjakeste vastu ja nii edasi.

Teeme veel nii, et erinevad keeled on erinevate värvidega? Nii oleks kergem aru saada, kes mida räägib ja kuidas, sest ma ei usu, et te igat lause jaoks keelele kohast murret viitsiksite välja mõelda.

Inimkeel – roheline
Haldjakeel – sinine
Tumehaldjakeel – Tumelilla
Päkapikukeel – oranž
Deemonikeel (juhul, kui see kunagi mängu peaks tulema) – punane
Muud keeled – kollakasroheline

Tegelasel on vaja:

Kood:

[b]Nimi:[/b]
[b]Vanus:[/b]
[b]Sugu: [/b]
[b]Rass:[/b]
[b]Välimus:[/b]
[b]Rõivastus:[/b]
[b]Relvastus:[/b]
[b]Varustus:[/b]
[b]Oskused:[/b] (sealhulgas ka keeled jms.)
[b]Ajalugu:[/b]
[b]Muu:[/b] (kui tal on foobiaid, veidrusi, religioosseid eelistusi, lemmikloomi vms.)

[Gelzuska]

ei saa üldse aru !

[gdskkrsw]

Ma ei viitsinud eriti lõpunigi lugeda.

[Luke Strauss]

Aga tuled?

[gdskkrsw]

Ja. Millalgi loen ära ka, aga praegu ei jõua.

[Back In The USSR]

Väga huvitav, kindlasti mõtlen kellegi välja.

[gdskkrsw]

Ma hakkan tumehaldjaks ma arvan. Mulle meeldivad nad väga.

[Evanna]

Lugesin läbi. Väga hea kirjeldus, mind huvitab, kas sa kirjutasid selle ise? Ma arvan, et ma ka tulen mängu siis.

[Keeleigh Clark]

Jah. Tegin. Kaart on ka ise tehtud. Õigemini ühel mu jutul põhinev. Muutsin pisut asulate nimetusi ja muud taolist. Tegelikult see polnud raske. Võttis nii umbes paar tundi. Kirjutamine st. Editisin väheke esimest postitust (lisasin märke naturaalmajanduse kohta). Lisaks sain vist enda tegelase valmis.


Tegelased


Minupärast jätkake iga tegelase jaoks eraldi teema loomisega, kuid kõik selle mängu tegelased copy-paste'in ma siia (esimesse postitusse ei saa, postitus läheb liiga pikaks), et neid kerge oleks üles leida.

Mäng algab, kui meil on vähemalt kolm tegelast.

Cliodna tegelane:
Nimi: Sati
Vanus: 26 (näeb noorem välja).
Sugu: Naissoost
Rass: Tumehaldjas
Välimus: Tal on tume nahk, nagu tumehaldjatel ikka ja ta silmad on punased, püstiste pupillidega. Tema juuksed on valged, kergelt hallika varjundiga. Mõned salgud ulatuvad alaseljani, mõned on lühikesed ja turri hoidvad. Osa pikki juukseid on seotud rastapatsi laadsetesse moodustistesse, mis langevad alla mõlemal pool tema pead ja osa patse on ka taha kogutud, kus need on hobusesabaks köidetud. Patside otsad on kinni seotud nööriga ning nende sisse on torgatud värvilisi ilukivikesi ja sulgi. Kõigi nende riiete all on ta tegelikult uskumatult kondine.

Rõivastus: Koosneb nahkadest ja on tema enda tehtud, kui välja arvata saarmanahast kott. Külma ilmaga mässib ta endale lohakalt ümber metsloomade kasukaid, Tema auks ja uhkuseks on punarebase kasukas, mida ta siiski võrdlemisi hooletult kohtleb. Olend on ettevaatlikult ja puhtalt nülitud ja ilus, kuid olendi nina on lohakalt saba külge traageldatud, et see kaelast ei libiseks. Särk selle all on tehtud jänesekasukatest ning vahest viskab ta rebasekasuka peale või ümber ka muid asju. Tema teiseks auks ja uhkuseks on metskassi nahk, millest tal on kavas endale vest teha. Saapad on võrdlemisi algelised, sama asi käib ka pükste kohta. Sest tegelikult ta ei oska õmmelda, ega hooli sellest kunstist, kuni rõivad enam-vähem ümber püsivad. Lisaks kogub ta auguga kivikesi, loomakihvu ja sulgi, millega ta ennast ehib. Särgi all on tal kaherealine loomakihvadest kee. Kõik kihvad selles kees ei ole kusjuures ohtlike kiskjate omad - mõned kuuluvad ilvesekutsikatele, rebastele, kährikutele. Üldiselt võtab ta kihvad kõigelt, mis vähegi lihatoiduline välja näeb.
Relvastus: Obsidiaanist nuga ja teine veel, mis on sarnane, kuid tehtud rauast ja talle kaela ümber riputatud. Obsidiaannoa torkab ta omale vöö vahele, või kotti.
Varustus: Kott, mis on tehtud pahupidi pööratud saarmanahast. Sai selle Kentra kandis elavate inimeste käest vahetuseks toidu eest. Topib sinna külge peenikesi kiude ja naharibasid, millele ta siis ilusaid kivikesi, sulgi ja väikeseid valgeid luid kaunistuseks otsa lükib. Kotipõhja torkab ta vahest toitu ja kasutab kotti ka kõige muu ema jaoks vajaliku hoiustamisel. Enamasti on see siiski pooltühi, kui välja arvata linakiududest võrk, väike jupike linast riiet, mille sisse on torgatud partii puidust, luust ja (ühel juhul) rauast nõelu ning linataimedest punutud peenike nöör, mida võib õmblemisel kasutada.
Oskused: Jäljekütt, professionaalne kuulujuttude edastaja. Oskab võrdlemisi hästi rääkida nii inim- kui ka haldjakeelt, kuigi torkab sinna vahele aeg-ajalt tumehaldjakeelseid väljendeid ja vägisõnu, mis võivad tema jutu teistele rassidele raskemini arusaadavamaks teha. Ta ei vaja nugadest pikemaid relvi, sest ta ei nori enast suurematega tüli. Huntide ja karude ees laseb ta hea meelega jalga ja püüab ainult neid olendeid, kellest ta teab oma jõudu üle käivat. Esitleb ennast sellest hoolimata meisterkütina ja midagi ta ilmselt tõesti oskab, kuna ta on ometi juba nii kaua elus püsinud, kuid suudab vajadusel oda visata ja ka muid relvi käsitseda.
Ajalugu: Sündis Nerrskogi lähistel väikesesse tumehaldjakolooniasse. Paar aastat pärast teda sündisid ka tema kaks väikest poolõde, kellega ta lapsepõlves hästi läbi sai. Õppis vanematelt enda eest hoolitsemist ja pidas õdedega maha mängukaklusi. Ühel külmal talvel üks tema õdedest aga suri külma ja nälja kätte, mis pole noorte tumehaldjate seas harv nähtus ja pärast seda muutus Sati iseloom tumehaldjalikumaks ja ta lükkas kõik endast eemale. Kui ka teine õde talv hiljem haigeks jäi läks ta minema, kuna ei soovinud ka oma teist õde suremas näha. Niimoodi sai ta vähemalt oma õe loole ilusa lõpu mõelda. Pärast seda ei liitunud ta enam püsivalt ühegi tumehaldjaklanniga, eelistades sellele mööda riiki vabana ringi rändamist. Ta külastab vähemalt kord aastas kindlapeale Porjat ja Heinasaot. Porjast saab ta süüa, peavarju ja vajadusel uusi riideid. Tema eluviiside juures ei püsi rõivad parimagi tahtmise juures üle paari kuu koos, seega, et vältida tülikaid rännakuid asulate lähedusse muretseb ta endale Heinasaost või ükskõik milisest lähimast haldjate elupaigast õmblusvahendeid, et ta ise oma riideid lappida saaks ja uusi teha. Enamuse aastast hulgub ta mööda Põhjametsi, oodates valvsalt enda võimalust elus läbi lüüa.
Muu: Usub Eellastesse ja et inimesed on haldjate ja tumehaldjate järglased. Ta ei usu, et loomadel on tunded. Tema jaoks on kogu maailm loodud ainult tema enda lõbustamiseks.

Enaweni tegelane:

Nimi: Liv Lund
Vanus: 15
Sugu: Naine
Rass: Inimene
Välimus: Sinised silmad ja pikkad pruunid juuksed, mida ta alati lahti kannab, ja seob vaid siis kui vibuga küttib. Ta on päris väikest kasvu (Louis XVI oli 140 cm pikk, nii et tema oli veelgi väiksem, kuid natuke suurem kui päkkapikud), kuid sellegi poolest on ta kaunis. Tema juuksed on lõigatud sirgeks, ja nad on pisut lokkis. Tal on pikklik nägu valge nahaga. Tema huuled on alati vastiku naeratusega ja ta nina on väga väike. Huuled kattab ta tavaliselt verega, kui tal seda on. Ta kannab vööd kuhu ta ripputab oma muusika pillid.
Rõivastus: Suvel on tal pikk ja õhuke valge lina üle keha, ja tema kättel on looma nahast kindad et kaitsta oma kaunid käsi. Ta on palja jalu. Talvel kannab ta oma tavalist riiet kaetud suure paksu karunahaga. Saapaid kannab ta ka, need on lamba villast kudutud sokkid, igal jalal on tal kolm sokki. Oma riided teeb ta ise, aga vahetab tavaliselt kauni laulu vastu materjali millega oma riideid teha.
Relvastus:Ta pole eriti sõjakas, ja kannab lühikest vibu ja mõnda noolt. Tavaliselt uimastab ta oma lauluga loomad, kui ta küttima läheb, kuid siis kui nad ei jäe uimaseks, proovib ta kasutada oma vibu. Oma lauluga võttab ta ka pilli, vahel kasutab ta pilliroost flööti, aga harva, sest siis ei saa ta laulda. Ta kannab alati kaasas harfi.
Varustus:Tal on vöökülge seotud pillid, ja väike vibu. Kotti ta ei kanna, aga otsib puuõõnses koha kuhu oma asjad panna. Tavaliselt on tal kaasas väike kottike, sammuti vöökülge seotud, kus on mõneks päevaks sööki.
Oskused: Liv ei ole üldsegi tark, ja ta oskab vaid Inimeste keelt. Ta oskab ainult pilli mängida, ja tal pole üldse ajataju. Tema ainus märk on siis kui päike tõused, ja siis kui päike loojub. Ta teab väga hästi taimi ja loodust, ja talle meeldib loomi aidata. Kui linnud teevad oma pesa, aitab ta üht linnu pere ja toob heina ja puu oksi, et linnud oma pesa teeksid.
Ajalugu: Liv on sündinud Hainasoo külas. Tema isa ja ema olid üli õnnelikud oma lapse peale, ja hakkasid tema eest hullult hoolitsema. Kui nad jälle proovisid lapse saada, kaks aastat pärast Liv sündimist, suri laps ema kõhus ära. Järgmine kord kui nad proovisid lapse saada, jälle kaks aastat pärast lapse surma, suri laps 12 kuuselt ära. Livi ema ja isa, arvasid et nende tütar on sellest süüdi, ja nad arvasid et ta on deemon. Nad jättsid ta maha ja põgenesid ära. Liv oli 4 aastane, ja ta ema oli talle palju õpetanud. Kuidas süüa teha, mis olid head ja mis olid halvad taimed, kuidas õmmelda ja igasuguseid asju. Ta elas kaks kuud oma vanemate varudest, mida nad olid jätnud majja, kuid siis kui need otsa said, pidi Liv midagi tegema. Ta hakkas hulkuma ringi tänavates, ja küsis inimestel süüa, ja varsti üks noor neiu võttis ta oma majja, ja andis talle süüa. Sel neiul oli kolm venda, iga vend oskas üht pilli, neiu ise, oskas harfi. Poisid oskasid iga üks üht liiki flööti. Neiu hakkas Livi eest hoolitsema, ja kui Liv suureks sai, siis oskas ta veel paremini õmmelda, ja oskas ka pilli mängida. Neiu ostis talle ühe kauni harfi, ja poisid andsid talle iga üks ühe flöödi. Ta oli 10, ja sel vanusel pidi laps tavaliselt oskama üksi hakkama saada. Liv läks siis nende juurest ära, täades neid soojalt. Ta hakkas mängima Heinasoo majades pilli, ja sai selle eest süüa ja juua, ning natuke riideid. Kui ta 14 sai, hakkas ta liikuma ulguvate kotkaste metsa poole. Seal hakkas ta elama oma elu, ja käis vahetevahel oma kasu emal külas.
Muu: Liv kardab väga metsikuid loomi, kuid vahel proovib ta neid tappa et süüa. Talle meeldivad metskitsed, ja metskitsed lasevad tal nende peal ratsutada. Loomad ei karda teda, sest in aru saanud et ta tahab neile ainult head. Ta arvab et inimesed ei tohiks elada, ja et elus peaks olema ainult Haldjad, ja teised olendid.

Mirjam (h) tegelane:

Nimi:Mirjam Jammon. [Miriam Tšammjon.]
Vanus:24
Sugu: Naine
Rass:Tumehaldjas
Välimus: Teravad kõrvad, must nahk, selja keskele ulatuvad blondid (peaagu valged) juuksed, punane vikerkest ja tõelised kassi silmad. (Kõik, mis on kirjas). Näeb suhteliselt ilus välja, juuste kohta veel nii palju, et tema juustes leidub ka lillakaid triipe, mis on tal sündimisest peale seal. Vasakule poole on koondatud enamus juukseid (mõned juusesalgud on siiski kõrvade ette tolgendama jäetud) ja nendest on tehtud punupats.
Rõivastus: Oskab enda rõivaid suhteliselt hästi hoida, kuna talub oma minevikule suhteliselt hästi külma, kannab alati õhukesi riideid. Jalas kannab pastlaid, seljas on tal enamjaolt õhuke, valge ja suur t-särk (tänapäeva mõistes, ei tea kuidas seda muinasajal nimetati) ja selle ümber tõmmatud kirivöö. Selle peal kannab karunahast (mille ta kunagi juhuslikult leidis ja endale võttis) vesti. Lisaks kannab kaelas jänesehammastest tehtud kaelakeed.
Relvastus: Oda, mille ots on tehtud kivist ja vars puust. Sellega kütib ta loomi, isegi endast suuremaid, sest oskab ürpsiki hästi küttida. Seda hoiab ta endal käes, käib sellega igalpool.
Varustus: Puudub, on vaid oda.
Oskused: (sealhulgas ka keeled jms.) Oskab võrdlemisi hästi peale tumehaldjakeele ka haldjakeelt ja inimkeelt. Samuti oskab väga hästi küttida (nagu enne mainitud). Tuleks mainida, et tumehaldjatele omaselt on tal suurepärane sääsest elevandi tegemise oskus.
Ajalugu: Ta sündis Rufuse jõe ääres. Ta ema oli ta üle väga õnnelik, ja isa samuti, aga kunagi ei pööratud talle erilist tähelepanu. Nii õppis Mirjam kõike ise ja kui ta sai 8, lahkus ta kodust, et minna maailma oma õnne otsima. Hüvastijätt vanematega oli tundeline, lahkus kodust teadmisega, et vanemad armastavad teda ja vastupidi. Alati on tal oma vanemad meeles, nad on ka ainsad kallid olendid talle maailmas. Nüüd rändab ringi ja toitub kütitud loomadest, taimedest, marjadest.
Muu: Ta on tegelikult heasüdamlik, aga alati kahtlustav ja just see pärast oskab ta alati sääsest elevandi teha. Isegi kui tal on millestki/kellestki kahju, ei näita ta seda välja, sest tal on sügav veendumus, et iga olend peab maal ise hakkama saama. Sadismikaldumusi tal pole, pigem ta jälestab neid kes kedagi piinavad/kiusavad, jne. Aga vahele ta ei sekku. Nimetab ennast dunmeriks. Mirjam tahab alati olla parim - kõiges ja kui ta midagi kaotab, tabab teda sügav pettumus. Jälestab inimesi, kuna peab neid silmakirjalikeks ja julmadeks.

Kikaeli tegelane:

Nimi: Gwyn Yanera
Vanus: 32 aastat
Sugu: Naine
Rass: Päkapikk
Välimus: Tumepruunid lühikesed juuksed. Lühike, Kõhn. Kullavärvi silmad. Vaskaul käel puuduvad kaks sõrme.
Rõivastus: Kannab kiivrit, et maa all mitte pead ära lüüa. Seljas on tal valge pluus ja suurte tasjkutega nahast vest. Jalas on püksid, mille alumine äär on üpriski rebenenud.
Relvastus: Pikk luust teraotsaga oda.
Varustus: Taskud on täis huvitava kujuga kive, luutükke, nöörijuppe jms. mida käikudest leida on.
Oskused: Päkapiku keel, teab peast paljusid päkapikkude müüte, oskab käikudes toituda, oskab käikudes orienteeruda.
Ajalugu: Elas koobastes suures päkapikkude kojas nagu enamus päkapikke. Tema vanemad vangistas (ja arvatavasti ka tappis) üks mäekoll, kui ta oli umbes 8 aastane. Viisa aastat hiljem kui ta läks ajaviiteks koos sõpradega käikke uurima, avastasid nad ühe pimeduse eluka elupaiga. õnnetuseks aga oli selle elanik parajasti kodus. Gwyn oli ainukene, kes eluga pääses. Ta kaotas vaid kaks vasaku käe sõrme. Hiljem järgnes koletis Gwynile, tema jälgi mööda ja tekitas päkapiku kojas suurt segadus. Päkapikud ajasid ta tagasi koobastikku, kust ta oli tulnud ja müürisid selle sissepääsu kinni. Gwyn on kindel, et koletis on veel elus ja haub talle kättemaksu. Kuna Gwynil oli palju eriarvamusi teistest päkapikkudest ajasid nad ta päkapiku kojast välja. gwyn elab üksinda üjhes koopas kojast eemal, Päkapiku vanaema vastas.
Muu: Gwyn kardab näidata teistele oma jalgu. Teised päkapikud käivad koobastes sageli paljajalu, et muuta jalatallad tugevaks, kuid Gwyn kannab saapaid, mille ta ühelt päkapikutöökojast hunniku kivide eest nõudis. Ta on veel liiga noor, et kanda kilpi, millega teised päkapikud, kes koopaid uurivad end kaitsevad. Ta on käinud kõrgemal, sügavamal ja kaugemal koobastikes, kui enamus teisi päkapikke.

Pilt

ImCharmingu tegelane:

Nimi:Liz Marques
Vanus:21
Sugu: Naine
Rass:Veehaldjas
Välimus:heleblondid pikad, peaaegu maani juuksed, mida ta kannab lahtiselt, helevalge, peaaegu läbipaistev nahk, helesinised piklikud, mandlikujulised silmad.
Rõivastus:Kannab seljas helesinist, õhulist, lendlevat kleiti ja nahast puutallaga heldaid pastlaid.
Relvastus:Vibu ja nooled, millega ta on väga osav.
Varustus:õnnetoov amulett, mille sisse on peidetud maokeel.
Oskused: (sealhulgas ka keeled jms.)skab haldjakeeli, päkapikkude keelt ja lindude keeli. loomade keelt õpib, kuid on alles algtasemel. Suudab väga suure vajaduse korral lennata, kuid ta ise seda e tea, sest lendamise ajal suikub ta alati unne. Suudab nõiduda algtasemel mõnesid veega seotud asju, nt. vett külmutada.
Ajalugu:Veehaldjad on väga arad ja tavaliselt nad teiste rassidega läbi ei saa, kuid Liz püüab olla eriline, ehk siis suhtleb päkapikkudega jms.Tema vanemad on kõige tavalisemad veehaldjad, kes üritavad olla võimalikult meele järele veehaldjate preestrile.
Muu: (kui tal on foobiaid, veidrusi, religioosseid eelistusi, lemmikloomi vms.)Liz kardab meeletult ämblikke. Ta ei suuda nendega kokku puutudes liigutada ega rääkida. Ta võib kaotada teadvuse. Samas armastab ta kõiki teisi eluvorme.
Pilt

[Evanna]

Üks küsimus: kes on nii-öelda paha, mida me tegema hakkame?

[Back In The USSR]

Kuidagi pole mu pilti võimalik sinna panna või?

[Keeleigh Clark]

Enawen: Tehtud.
Harry Potter: Ma pole selles veel päris kindel. Kikael tahtis ka osaleda, ootan praegu tema tegelast. Tähtsam küsimus on, et kus alustada Kikael tahtis vist päkapikk olla...

[gdskkrsw]

Kikael ütles, et päkapikkudest algab lugu. Ma mõtlen ka, et päkapikud saavad kuidagi koobastest välja ja siis algabki nende seiklus vms.

[Keeleigh Clark]

Ma tean. Siis peaks kusagilt põhjast alustama
Mul endal oli veel üks mõte, mis oli seotud musta- ja valge maagia tekkimisega, aga ma pole kindel...kui minu tegelane saab järsku maailma esimeseks mustaks maagiks, siis, kas see pisut liiga ego ei ole?

Wait... *idee*

*inspiratsioon hakkas jooksma*

*jookseb inspiratsioonile järele*

[gdskkrsw]

Ego on siis, kui endast väga palju arvad ju. See poleks ego aga ebaaus vb midagi sellist küll jah. ;d

[libahunt]

Hmm. Päris lahe. Ma teen ka.

[Keeleigh Clark]

Ego on siis, kui endast väga palju arvad ju. See poleks ego aga ebaaus vb midagi sellist küll jah. ;d

No ongi. Minule lihtsalt seostuvad ebaausalt tugevad tegelased kõrge egoga.
Aga ma proovin vist ikka enda tegelast esimeseks mustaks maagiks teha. Siis on teil kedagi, kellega võidelda.

[Back In The USSR]

Minu meelest just lahe!

[Keeleigh Clark]

Samas...Kui Kikael hakkab ka mängu ajal nii harva arvutis käima võiks ehk proovida juba ilma temata alustada?

[Evanna]

Ma pole veel liitunud. Ma ei tea, kes olla. Ma olen võib-olla üldse inimene või päkapikk. Tüütab ära, kui kõik on haldjad, eriti veel tumehaldjad.

[Keeleigh Clark]

Haldjaid ei ole ühtegi olnud veel
Tumehaldjal ja haldjal on suur vahe. Umbes nagu...maeitea...tiigril ja lõvil? (Geneetilises mõttes st. Et tegelikult võivad need rassid omavahel ristuda ka, kuigi nagu mainitud on selle näol ilmselt tegu antud maailma suurima pühaduseteotusega, aga järglane ise on steriilne. Nagu lõvi ja tiigri, koioti ja koera või eesli ja hobuse ristandid... ... ... wait, miks ma seda praegu räägin? X D)

[gdskkrsw]

(ma ei tea? ;d)

[Luke Strauss]

Vabandust,ma õppisin muusika kontrolltööks,mida lõpuks üldse ei toimunudki -.-

[gdskkrsw]

Miks ei toimunud siis?

[Keterlyn]

Teen siis ka tegelase:

Nimi:Sinatra Amelia
Vanus:67 (haldja kohta väga noor)
Sugu: Naine
Rass:Tulehaldjas
Välimus:Teravad kõrvad. Leekivpunased juuksed, pruun, peaaegu punakas nahk ja värvimata punased küüned. Pruunikaspunased silmad. Silmamustad on piklikud nagu kassil. Juuksed on tal pea peale sasisesse krunni keeratud, millest ulatuvad välja mõned oranžid ja kollased riideribad.
Rõivastus:Lühike poninahast punaseks värvitud seelik ja jalas fööniksinahast sussid. Seljas linastest riideribadest punutud oranžikas-kollakas õlapaeltega pluus. Ehetest:vöö mber kannab ta uhkusega kunagi ise tapetud draakoni kõrvanahast vööd. kaelas on tal selle sama draakoni purihambast kaelakee.
Relvastus:Kannab alati seljal ise tuleks muutuvate otstega nooli ja vibu. lisaks on tal veel vöö ümber suur nuga ja pikematele reisidele võtab ta kaasa ka päkapikkude tehtud rubiinidega mõõga, mis läheb käsu peale tuliseks.
Varustus:Isetäituv vöökott joogi- ja toiduvarudega, liaanst jalavõru, mis muutub õigete sõnade ütlemisel maoks ja kerib end ümber vaenlase, kägistades tolle.
Oskused: (sealhulgas ka keeled jms.)Oskab haldjakeeli, päkapikkude keelt ja lindude keeli. loomade keelt õpib, kuid on alles algtasemel. Suudab väga suure vajaduse korral lennata, kuid ta ise seda e tea, sest lendamise ajal suikub ta alati unne.Oskab nõiduda kõike kuumuse ja tulega seotut ning oskab telepaatiat.
Ajalugu:On tulehaldja-preestri ja tulehaldja-preestri naise ainus tütar, kes peale isa ja ema surma peab asuma preestri kohale. Praegu üritab ta elada võimalikult normaalset elu oma sõprade seltsis.
Tulehaldjad tekkisid olümpiatulest 100 000 aastat eKr, kuid kaua aega ei teatud neist mitte midagi, sest nad oskavad end hästi varjata. On kogu ona eluaja elanud ühes kohas, Terais.
Muu: (kui tal on foobiaid, veidrusi, religioosseid eelistusi, lemmikloomi vms.)Sinatra kardab meeletult ämblikke. Ta ei suuda nendega kokku puutudes liigutada ega rääkida. Ta võib kaotada teadvuse. Alati hommikuti ärgates haigutab ta kolm korda ja tekitab õhku paar tulekera. Keegi ei tea, miks ta nii teeb, ainult tema ise. Nimelt sellepärast, et tema vanemad elaksid veel väga kaua ja tema ei peaks troonile asuma. Ta ei kannata budaismi. See on tulnud tema esivanematelt, kes olid suured budaismi vihkajad. Teiste religioonidega suudab hakkama saada.

[Sponsored content]