Jumalate otsused

[Keeleigh Clark]

Ilm oli varatalviselt soe.
See tähendab, et härmatist ei olnud, aga kõik oli sedasorti külm ja niiske, et kondid hakkavad valutama.
Niiskus oli ka täiesti seletatav, kuna sadas külma sügisvihma ja Sati roomas välja oma viie minuti eest avastatud varjualusest, mis osutus sipelgapesaks. Uimased satikad polnud just kuigi õnnelikud, kui ligunenud tumehaldjas nende kodunulu torkivate okste alla magama oli proovinud jääda ja naine nägi kõvasti vaeva selgrootute maha raputamisega. Oleks võinud arvata, et praegu – oktoobrikuus – need elukad juba magavad või on kärvanud, aga no ei.
Sati ei teinud häält, kuna olles suure osa oma elust üksinda veetnud, pidas ta ilma asjata tehtud helisid, nagu maruvihane vandumine (mis kaasneb üldiselt hammustavate punaste sipelgate rünnakuga), kasututeks, kui kedagi kuuldeulatuses pole. Ta oli Kandli jõe lähte lähistel. Jõgi oli siin kärestikuline, olles ennast sügavale kivisse uuristanud. Selle järskudes kallastes ja lugematute madalate koskede taga oli urge ja koopaid küll, kuid külmad, lämmatavad veelahmakad ei tundunud Satile hetkel üldse meelitavatena, seega oli ta proovinud lätte poole ronida, lootuses mõni kuivem koht leida. Just. Ronida. Kivid olid igivanad ja tuulest ning vihmast puretud. Siledad. Nende vahel voolas peeneid ojakesi ja niresid, otsekui mäed nutaksid. See vesi ühines lõpuks Kandli jõeks ning kogu selles üdini metsikus kaoses kasvasid endiselt okaspuud, mis oma juuri igasse suunda laiali ajades proovisid paaniliselt hoida kinni mullast, mis oli nende eluks sama vajalik, kui kuldne päike, mis hetkel pilvede taga. Kaapisid oma juured põrmu ümber, hoides seda, nagu kade haldjapealik hoiab oma vara, soovimata seda käest lasta, või jagada.
Ja ikkagi oli siin sipelgapesa.
Olgu. Sati oli võrdlemisi kindel, et oli kõik punased ründajad pluusist ja juustest välja sugenud. Paar tükki sibasid endiselt saabastes, kuid ka nende eluküünlad kustusid, kui Sati nad sõrmega laiaks litsus, vaevumata saapaid jalast tõmbama.
Ta suu tõmbus mossi ja pilk tõusis ülespoole, hinnates vahemaad enda ja suuremate kivirahnude keskelt paistva sügava prao vahel, kust kosena vett alla langes. See oli otse hallide kivide vahele uuristunud. All kivi, kohal ja mõlemal küljelsamuti kivi, nagu tohutu mustav suu, millest lakkamatu kahe meetrise kosena vett purskus ja ümbritsetud roheliste taimeväätidega. Tumehaldjas naksutas pahakspanevalt keelt. Samas oli koht uurimist väärt. See ei paistnud küll kuiv, kuid ta teadis isiklikest kogemustest, et allikasuuete taga võib leiduda üllatavaid looduslike moodustisi, kust võib leida peavarju.
Sati kõndis edasi ja tagasi, proovides leida moodust oletatava koopa ja selle kutsuva hämaruseni jõudmiseks. Vihm oli vahepeal tihenenud, pühkides üle tema halli näo ja leotades juukseid.
Ta ümises vaikselt, leides oma sihtmärgist umbes kümne meetri kaugusel asuva kiviklibuse laugema nõlva, mida mööda madal vihmaveenire alla voolas.
Olles sealt paar meetrit üles roninud surus ta jalad pisut kindlama pinna vastu ja sirutus kivide vahel oleva prao järele, ennast seejärel suuremale rahnule vinnates ja koopasse pugedes.
Allika poolt uuristatud koht oli kõrgeimas kohas umbes kaks ja pool meetrit kõrge ja selle sügavust Sati ei näinud, kuna see mattus niisugusesse pimedusse, mida isegi tema tumehaldjasilmad ei suutnud registreerida. Kuid ilmselt läks see kaugele, kuna ta kuulis pimedusest tuule huugamist ja vee kohinat. Külm vesi voolas kiirelt tema pahkluudest mööda. Naine kuulatas. Ei olnud ju hingamist kuulda? Ei? Jah? Ei, vist ikka ei olnud. See oli kõigest tuul. Pealegi ei sooviks üksgi metselukas ilmselt siia tulla.
Sati võttis tulekivi, vaatas siis ümber ja mõistis, et esiteks pole tal lõkke jaoks materjali. Teiseks puhuks tuul suitsu koopasse ja talle näkku ning talle ei meeldinud vingu järele lõhnata. Kolmandaks oli ta proovinud vihmavarju leida maapinnale jõudva allika lättes. Ilmselt ühines see vesi kusagil läheduses Kandliga. Mingu see ükskõik kuhu, kuid lõkke jaoks oli siin liiga märg.
Oot. Naise nägu läks naerule, kui ta avastas kohe oja kõrvalt väljaulatuva eendi, mille peale ta ennast kohe tõmbas. Siit avanes hea vaade välja ka ja ta heitis kõhuli pikali, jäädes vaatama väljas sadavat vihma ning kaks meetrit all pool vastu maad lajatavat vett, mille kaldad allavoolu liikudes sügavamaks ja järsemaks muutusid.

[Luke Strauss]

Gwyn nõjatus vanamemme koopas vastu seina. Ta haigutas. Gwyn ei teadnud, kui vana Memm täpselt on. Tema jaoks oli Memm olnud alati ühevanune. Memm rääkis parajasti päkapikupõnnidele ühte lugu. Gwyn oli otsustanud oodata, kuni Vanamemm loo lõpetab, kuna tal oli vaja Vanamemmega rääkida. Lõpuks lõpetas Memm loo vallutaja Herbert'ist ja päkapiku lapsukesed trügisid tagasi Päkapikukotta. "Memm, mis tegelikult seal koobastest väljaspool on?" küsis Gwyn ja astus Vanamemmele lähemale. "Sa tead ju ise ka, ma olen seda sulle palju rääkinud," ütles Memm oma vaikse, veidike käheda kuid sooja häälega. "Ei, ma mõtlen päriselt, mis seal on. Memm, ma olen juba küllalt suur, et neid muinaslugusid uskuda," nurus Gwyn, tehes nägu, mis oleks vist isegi kõige kalgima südame pehmeks kui siirup teinud. Vanamemm vaikis pikalt. Gwyn arvas, et ta ei kavatsegi vastata ja valmistus juba lahkuma, kui vanamemm ütles: "Ma ei tea." Gwyn vaatas vanamemmele üllatunult otsa ja tormas minema. Vanamemm ei tea, mõtles ta. Kuidas saab see võimalik olla, et vanamemm ei tea? Gwyn jooksis ja jooksis, ta ei märganud täpselt kuhu. Ta jalad väsisid ära ja Gwyn istus maha. Ta märkas, et oli pime, valitses pilkane pimedus. Enam ei olnud kuulda ka hääli, mis päkapikukoja koobastiku ilmestas. Gwyni hingamine kostis selles haudvaikuses valjult ja ehmatas tüdrukut. Ma olen eksinud oli tema esimene kohutav mõte. Gwyn hingas rahulikult ja sügavalt. tema silmad hakkasid pimedusega veidike harjuma ja ta nägi, kus olid tunnelist hargnevad käigud. Ka ei kostnud tema hingamine enam nii kohutavana. Äkki on mul midagi taskus, millega valgustada, mõtles Gwyn, seinte peavad ju olema märgid, millega tunneldajad käike märgistavad?

[Keterlyn]

Liz istus oma toanurgas ja mossitas. Ema oli tal palunud minna preestrile austust avaldama, kuid tema ei tahtnud. Et saada veidi rahu neist haldjaasjadest otsustas ta minna põhjavetesse seiklema. Ta mõtles veele ja oligi põhjavees. Ta ujus sisse mingisse koopasse ja vaatas ringi. "Mis koht see on?" mõtles ta oma peas. "Ma loodan, et ma jälle päkapikkude asulasse ei sattunud, eelmise korra vastuvõtt polnud just õige meeldivam." Järgmisel hetkel põrkaski ta pimedas otsa mingile kujule, kes otsekohe päkapikkude keeles vanduma kukkus. "Oi appi, jälle päkapikud," mõtles Liz ja valmistus rängaks võitluseks. Ta uuris käte abi ümbrust, kuid ei märganud midagi."Ju pani vist plehku," mõtles Liz.

[gdskkrsw]

((Teiste tegelastega ei tohi ju mängida ja nagu ma aru saan, mängid sa Kikaeli tegelasega? ))

[Keterlyn]

((Kuidas muidu dialoogi koostada??))

[gdskkrsw]

((Rollimängu väline tekst käib sulgudes. Aga dialoogi koostasid õigesti ju..))

[Keterlyn]

((lisasin sulud. kuidas ma siis kikaeli tegelasega mängin kui dialoog õigesti on? muud ma ju temaga ei teinudki. ))

[gdskkrsw]

((M,ma mõtlen et õigesti koostatud, aga dialoogi saad sa moodustada ainult enda mõeldud tegelaste vahel. ))

[gdskkrsw]

((Sorri, et selline olen. ))

[Keterlyn]

((ah vahet pole, las nad olla siin praegu sees, pärast kontrollime Cliodna-lt üle, ok?))

[gdskkrsw]

((Mis olla praegu sees ja mida kontrollime?))

[Keterlyn]

((ma küsisin juba üle, ei tohi.))

[gdskkrsw]

((Aga miks sa mu küsimusele ei vastanud?)

[Keterlyn]

((ma mõtlesin et las olla see postitus praegu sees ja pärast küsin Cliodnalt üle, kas tohib dialooge teha kahe tegelase vahel. Aga ma helistasin Kikaelile ja ta ütles, et ei tohi.))

[Luke Strauss]

(())
Gwyn ehmatas ja taganes mööda üht käiku taga poole. Kes see seal oli? mõtles ta. Järsku ta kiljatas kuna oli astunud vette. Ta kobas jalaga vees ringi. Tundus, et see oli mingi suurem maa alune veekogu. Käigust tagasi minna Gwyn ei julgenud, ta ei olnud isegi oma oda kaasa võtnud. Pikapeale muutus Gwyn julgemaks ja ta hiilis ni tasakesi kui sai käigu otsa juurde. Ta ei näinud ikka midagi, aga kuulis kellegi hingamist. Gwyn ehmatas ja astus paar sammu tahapoole. Maas oli aga mingi kivi. Gwyn koperdas sellele otsa ja kukkus selili. Ta kiljatas. Appi, mis nüüd saab, mõtles tüdruk. Ta üritas ennast püsti ajada või vähemaltmööda tunnelit kaugemale roomata aga kumbki ei õnnestunud. Gwyn jäi vaikselt lamades ootama, mis saab edasi.

[Keterlyn]

Liz kuulis kiljatust ja ehmatas hirmsasti. Ta hakkas vaikselt mööda käiku edasi minema. "Äkki see ikkagi ei ole päkapikk," mõtles ta. Ta oli alati optimist olnud. "Kes seal on?" küsis ta väriseva häälega. Kuuldes kellegi katkevat, hirmunud hingamist, lausus Liz:" Ära karda mind, ma olen veehaldjas, Liz. Kes sina oled?"

[Luke Strauss]

Gwyn ei saanud teise jutust eriti aru ja küsis "Mida?". Ta üritas ennast muuesti püsti ajada. Tal õnnestus ennast kivi najale toetada. Kes see küll on? mõtles ta.

[Keterlyn]

Liz kordas: "Keda sina olime?" Seekord ütles ta seda oma vigases päkapikukeeles, enne oli tal paanikas meelest läinud, et päkapikud haldjakeelt ei mõista. "Mina olima Liz."

[Back In The USSR]

Liv vaatas taeva poole, halikad pilved olid talle vaid lohutuseks, talv oli tulemas, ja vihm pesi tema suve riideid. Tema huultele pagutatud flööt mängis nagu isenenesest, hästi õppitud lood, olid tavalised, hüplevad. Livile ei meeldinud kurvad lood, ja ta ei mänginud neid. Muusikat saatsid linnud, kes veel hilinesid oma sõidule. Loomad korraldasid talveund, otsisid sööki, just seda, mida sipelgad teevad terve aasta. Sipelgad, just need loomad, need ainsad puttukad mida Liv vihkas. Nii öelda "hammustused", mis olid tegelt väga suur sipelgate kaitsemis relv. Kuna Liv neid vihkas, ja neid kunagi ei tülitanud, ei tülitanud ka sipelgad Livi, kuigi vahetevahel, kui Liv oma toidu kotti maha pani, nägi ta kuidas sipelgad sinna ronisid. See kord polnud neid nähagi. Liv oli täiesti unustanud, et need saatana sipelgad olemas olid, ja ta komistas, ikka vaadates ülesse, ühe sipelga pesa peale. Flööt kukkus pessa, ja sipelgad hakkasid ründama. Livil oli sipelgatest ükskõik, aga valu, seda ta ei kannatanud. Ta proovis flöödi kätte saada, ja sai, kuigi paljude hammustustega. Karjuda ta ei raatsinud, kuigi ta vaikselt kriiksus. Ta otsis vett, vett ja ainult vett. Vihma piisad ajasid kõik veel kibedamaks, soolane vesi oli sipelgate hammustusteks hea valu suurendamine. Jõgi, ei järv, ei, ta ei teadnud, aga see tundus olevad magevesi. Ta astus vette, kuid vool oli liiga tugev, ja viis ta minema.

[Luke Strauss]

Gwyn kukkus ülltusest kivi otsast alla ja lõi pea hoolimata kiivrist ära. Ta oiatas vaikselt. Võõras rääkis päkapiku keelt, vigaselt seda küll, aga ikagi päkapiku keelt!
"Gwyn Yanera"pomises Gwyn ja nüüd õnnestus tal ennast täielikult püsti ajada.

[gdskkrsw]

Mirjam hulkus parajasti Vilelaanes, otsides süüa. Juba märkas ta eemal üht metssiga ja pidas teda sobivaks toiduks. Tumehaldjas liikus vaikselt edasi ja lõi metsseale oda sisse. Loom langes elutult maha, Mirjam lõi õnnelikult käsi kokku ning asus toidu kallale.
Veidi aja pärast, kui tumehaldjas oli kõhu täis söönud, tõusis ta püsti, ja kõndis lähima jõe äärde, et sealt vett rüübata. See tehtud, lahkus tumehaldjas jõe äärest ning istus ühele kivile, et seal väheke puhata.

[Evanna]

(Okei. Ma ei oska endale tegelast välja mõelda ega osaleda, aga loen rollikat huviga. Et võtke teadmiseks, käin kõigega kaasas. Võib-olla tulen ka mingi hetk, kui tohib veel.)

[Back In The USSR]

Liv libises kivide vahel, valu läks aina suuremaks, ja varsti kukkus ta maaaluse veekogusse. Valu oli talumattu. Ta karjus, sest ta enam ei suutnud kannatada. "Appiiiiiii!" ta lootis, et läheduses on keegi. Muidugi, ei teadnud ta ühtegi teist keelt kui inimeste keelt. Ta proovis läheneda vee äärsele kohale, kuhu oleks ta saanud toetada. Tal ei õnnestunud liikuda, ja ta proovis ikka vee peal hõljuda. Varsti hakkas ta uppuma. Tema mõttes tiirles vaid üks mõtte : kui tema vanemad poleks põgenenud, poleks ta siin. Ta keha oli liiga raske, ja hakkas põhja vajuma. Varsti oli ta ülenistis vees, ja ta hingas vettsisse. Ta ei suutnud vees karjuda, ja proovis veel ülesse ronida, kuid põhi oli kaks meetrit suur. Aeglaselt vajus ta alla. Ta oli suremise juures, kui tema jalad põhja katsusid, ja ta proovis natuke oma jalgu selle vastu tõugata. Tema paljad jalad katsusid muda, kuid ta sai ikka tõugata. Viimasel hetkel, oli ta üleval, ja hingas endale palju õhku. Ta hakkas köhima, ja minestas. Keegi tiris ta välja, ta ei ärganud, aga unes nägi ta, et surm oli tema kõrval.

[Keterlyn]

(koobas, kus on Liz ja Gwyn)
"Terre Gwyn", ütles Liz, "kaz sa soovima abisi?" Ta ulatas Gwyni poole oma käe ja tõmbas ta püsti. "Sina mitte kartma, Liz jah teeb sulle tapab," ise mõistmata, mida ta just öelnud oli. Ta oli kogu sellest praktikast nii närvis, et unustas peaaegu kõik sõnad ära.

[Keeleigh Clark]

Vihm tihenes ja Sati oli ennast mugavalt sisse seadnud. Kassinahk külje alla pistetud lamas ta selili koopas, vaadates lage ja kuulates vett enda kõrvalt mööda voolamas. Silmad vajusid kinni ja rahu võttis hinge üle...hämarus ja kuiv, soe koht voolava vee kõrval, kohas, kus kiskjad teda kätte ei saa. See oli peaaegu sama hea, kui Heinasaos ööbimine, kuid ei olnud tüütuid inimesi ja haldjaid, kes sinuga suhelda sooviks.
Appiiiiiii!
See oli kauge inimkeelne hääl, mis pani ta ärkvele võpatama. Naine oleks arvanud, et ta nägi und, kui koopa sügavustest kostev kaja poleks teda veennud heli reaalsuses.
Sati krabas kassinaha ja sidus selle vöökoha ümber. Ta vaatas ringi ja kikitas kõrvu. Naine avas suu, kavatsusega hüüda, kas seal on keegi, aga mõtles ümber. Selle asemel tõusis ta kummargil püsti, kontrollis käega käigu kõrgust oma pea kohal ja hakkas ettevaatlikult koopa sügavusse minema, kombates jalaga maapinda, enne igat sammu, sest juba mõni meeter koopa suudmest eemal oli pime. Tema silmad helkisid punakalt, kui ta heitis pilgu üle õla, hinnates võimalust tagasitee leida, juhul, kui ta peaks liiga kaugele minema. Paar sammu veel ja...ta plartsatas vette. Tardunult jäi ta paigale. Vesi voolas tema ümber, olles umbes meetri sügavune. Ta tundis, et veekogu pind on tema jalge all küllaltki kaldu. Ilmselt läheb see veel sügavamaks. Peaks tagasi pöörduma?
Sellel hetkel kuulis ta, kuidas temast mõned meetrid eemal midagi suurt veepinnale tõusis ja köhima hakkas ning naine tõukas ennast põhjast lahti, helide poole ujudes, enne, kui ta oleks jõudnud ümber mõelda. Veepladin vaibus, kuid mõni hetk hiljem jäid tumehaldja käe alla pahmakas märgi juukseid, mis ei kuulunud talle. Maa-aluse järve pimeduses ei näinud ta, kellega tegu, kuid ta vinnas ühe lõdva käe oma kaela ümber ja pööras otsa ringi. Keda ta ka ei kandnud, see keegi ei teinud vähimatki katset ei teda ujumisel abistada, ega ka lahti rabeleda. Täiesti külm ja lõtv kogu. Sati oli hea ujuja, kuigi ta pea kadus mitmel korral vee alla, sest nüüd pidi ta lisaks endale ka teadvusetut isikut kandma. Vool (mis tõenäoliselt viis maa-alusest järvest samasse koopasse, kust ta tuli) oli õnneks tema poolt. Naine vinnas lõdva keha kaldale ja vajus ise hingeldades sinna kõrvale. Käsi leidis pilkases pimeduses üles isiku näo. Sõrmed kompasid seda, liikudes üle teadvusetu kogu silmade, põskede ja kõrvade juurde. Need olid ümarad. Tähendab, et inimene. Paistis elus olevat. Veel.

[Sponsored content]