Re: Jumalate otsused

[Keterlyn]

Liz muigas. Talle hakkas nende kõigi umbusklikkus juba nalja tegema. "Minuga koos ei ole teil vaja vee all hingata. Mina pole vähemalt küll põhjavetes kedagi näinud. Te võite küll veidi märjaks saada, aga see ei ole sugugi nii vastik kui võiks olla. Mirjam on koos minuga läbi vete reisinud, tema võib teile esmakogemusest täpsemalt rääkida. Ma olen ilmselt sellega liiga harjunud. Kas lähme?" Ta vaatas tagasi.

[gdskkrsw]

Jah, ma võin kõigile rääkida sellest kuidas ma teadvuse kaotasin ja kuidas Liz ise tugevaid..ütles Mirjam judisedes kordan, t u g e v a i d põletushaavu sai!

[Keeleigh Clark]

Sati oli kohe valmis tagasi pöörduma. Põletushaavad? Allikast? Minestamine on peaaegu sama hea, kui surra. Kuid too kutsuv tunne tugevnes hetkeks, pulseerides peaaegu valusalt tugevana ja naine avastas endalegi üllatuseks, kuidas ta täiesti rahulikul häälel ütleb:Minupärast räägi kõigile, ainult mu teenrile ära piiksata, Sati heitis pilgu selja taha, siis vaatas Mirjamile otsa, osutas pöidlaga üle õla Livi poole ning koputas nimetissõrmega oma meelekohale Arusaadav?

[Keterlyn]

Liz raputas tõsise näoga pead. "See oli erijuhtum. Ma ei olnud varem kaaslasega reisinud ja kaotasin hetkeks kontrolli. Seekord ma juba tean mida jälgida ja kõik läheb hästi."

[Evanna]

Evanna vastas Mirjamile ükskõikselt:
"Ma nägin neid samuti koopas. Sattusin koopasuu ees nende jälgedele ja mõtlesin vaadata, milline narr siia alla tuleb," teatas ta sarkasmiga Lizi poole vaadates. See haldjas hakkas talle tunduma väikese hädapätakana, kes meeleheitlikult oma ühe sõbra külge klammerdub, keda ta on vaid ühe korra näinud ja selle ürituse läbi sätib veel mitmeid ohtu. Ta polnud isegi kindel, on see Kuldne Nelik tõsi või ei. Liz võis vabalt mõnda eriti lennukat legendi tõe pähe võtta.
Ta tahtis juba peaaegu, et tagasi minna. Teised lähevad Nelikusse, kuid tema jääb maha. Temal polnud (õnneks) sinna mingit asja. Tähendab, et tema jääb koobastesse maha.
Haldjas heitis pilgu üle õla, kuid seal oli vaid pilkane pimedus. Koopasuu oli juba varjudesse kadunud minuteid tagasi. Mõte üksinda tagasi minna ei tundunud eriti ahvatlev. Pealegi, keegi jääb veel peale minu Nelikust välja... Sati. Ega seegi võimalus ei tundunud tore, aga ta leppis sellega ja järgnes teistele, aga samuti äärmiselt umbusklikult. Talle endale polnud vesi kunagi erilist muljet avaldanud. Ja kui nüüd peab läbi selle minema... Ta judistas tahtmatult õlgu, mõeldes samuti mõningatele juttudele vee all pesitsevatest koletistest. Enamik neist olid selge liialdus, aga kui ikka mingi osa neist tõeks osutub... Sageli oli legendidel ja juttudel mingisugune tõepõhi all.
Ta ei suutnud vastu panna ja päris Lizilt: "Aga kui Mirjam sattus sinu juurde koobaste kaudu, miks meie ei võiks sama teha? Miks me peame läbi vee minema?"

[Keterlyn]

Liz pööras ümber ja pani käed puusa. Ta oli juba nende küsimuste pärast maruvihane, kuid ta oli oma tundeid alati hästi talitseda suutnud. "Kui keegi teab teed, siis minugi poolest. Mina pole kunagi käinud seal koobaste kaudu. Alati läbi põhjavete. Palun väga! Kes oskab, astugu minu ette ja hakkame minema!" Ta vaatas neile õigile kordamööda otsa.

[Evanna]

"Ei, ma ei tea," vastas Evanna. "Aga ma pole ka see, kes teisi siia koopasse ohtu kutsub, ainult sellepärast, et maa alt välja aidata päkapikk, keda ta on vaid ühe korra näinud ja kes võib-olla ei hooligi maa peale tulemisest." Seda kõike ütles ta ükskõikse rahuga, hoolimata Lizi tunnetetulvast. Ta oligi juttudest kuulnud, et päkapikud armastavad oma maa-aluseid elupaiku ning ei hooligi maast.
"Või tahad sa mõista anda, et mõned, kes juhuslikult ei ole veehaldjad, peavad sinuga sõnalausumata kaasa tulema, kui sina tahad, et nad tuleksid? Läbi vee, mida nad võib-olla kardavad ja vihkavad?" Haldjat pisut häiris see, et tema oli ainuke vastuvaidleja, kuid see ärgitas teda vaid seda edasi tegema.

[Back In The USSR]

Liv oli rahulikult teiste taga oma tõrvik käes. Ta sammus aeglaselt, ja jäi veidi teistest maha. Suur jutt käis tema ees, ta ei saanud sellest üldse aru, Liz muutus aina vihasemaks, ning tooni tõttu sai ta aru, et teised küsivad talt küsimusi. Ta oleks tahtnud veel hilineda, ning siis põgeneda, kuid siis vaatas Sati enda taha, ja käskis tal tõrviku maha panna. Livi meelest oleks võinud tõrvikut veel veidi kasutada, et pimedust eemaldada, sest tema kartis pimedust, kuid nagu käsitud, viskas ta tõrviku maha, ning vaatas kuid see kustus. Veidi aega jäi ta veelgi hiljaks teistest. Hääled kaugenesid, ning Liv hakkas mõtlema põgenemisele. "Sati õppetab sulle ühte keelt, ning siis alles võid põgeneda." ütles ta, ning põgenemis idee haihtus. Hääled olid kadunud. Liv jooksis käigus nii kiiresti, ning kukkus päris palju. Jõudes lõppuks kohani, kus hääli veel kuulda oli, rõõmustas ta, sest mõtte käikudes üksi olemine oleks olnud talle vastik. Ta jõudis lõppuks teiste juurde, ning kuulas hoolikalt nende keelt. Livil oli igav.

[Keterlyn]

Liz peatus ja pööras vurrina ümber. "Ei, ma ei KÄSI kellegil endaga kaasa tulla. Tundub, et kõigil teil on suuri raskusi minu usaldamisega, nii et kes tahab, võib kohe ära minna." Ta peaaegu karjus. Veidi rahunenud, istus ta lähedalolevale kivile ja ootas jalgu kõlgutades kuni teised seda informatsiooni seedivad.

[Evanna]

"Jah, ma sain aru, et sa ei käsi, ma nägin, kuidas sa seal koopa ees teisi pisarsilmil palusid," vastas Evanna ja, kuna ka Liz istus, toetus hooletus asendis vastu seina. "Oletame, et ma lähen ära. Kas ma jõuan ka tagasi koopasuhu? Kaheldav. Tähendab, ma jään siia. Mis omakorda tähendab, et ma tahan kindel olla, et ma kunagi siit koopast ka eluga lahkun."

[Keterlyn]

"Olgu siis," ütles Liz tehtud lõbususega naeratades. Ta kargas püsti ja hakkas kiirel sammul edasi minema, sugugi mitte hoolides sellest, kas teised talle järele tulevad, või mitte.

[Evanna]

Evanna turtsatas omaette. Ta sai aru, et Liz tahtis mõista anda, et tema läheb, tulgu teised järele või mitte. Aga kui keegi talle järele ei lähe, ei tule välja mingit Nelikut. Ta ise oleks juba seda soovinudki, aga samas ta tahtis näha neid päkapikke. See mõte oli ikka veel ta peas ning ta hakkas pisut vastumeelselt Lizi järel minema.

[Keterlyn]

Liz rahunes veidi, kuuldes samme enda järel tulevat. Ta seisatas murdsekundiks: neid oli esialgu vaid üks, aga kui ots oli juba lahti tehtud, siis küllap tulevad teisedki järele.

[Keeleigh Clark]

Sati kehitas õlgu ja järgnes samuti, oletades, et Liv ning ülejäänud tema sammudele järgnevad. Tumehaldjas pöördus Lizi poole Su eesmärgid on liiga madalad, teatas ta talle ilma pikema sissejuhatuseta. Kõndimine oli levinud pikaks ning naine lootis vaikselt, et nad lähenevad juba sihtpunktile. Samuti oli tal olnud aega mõelda Miks veenda ÜHT...elukat...üles tulema, kui meie käsutuses on võime kogu nende ühiskonnas riigipööre korda saata?

[Back In The USSR]

Liv jârgnes Satile. Ta tegi seda vastu tahtmist, kuid ta tahtis olla aus, ning loota selle nelikule. Isegi kui see talle ei meeldinud sugugi. Ta sammus aeglaselt, ning proovis teistest eemal olla. Nende rääkimine segas teda. Kui ta oleks teistest aru saanud, oleks ta hea meelega neid kuulanud, kuid nende keel jäi talle tundmatuks.

[Evanna]

"Jah, aga mis sellest kasu oleks? Nad on rahul sellega, mis neil siin maa all on," vastas Evanna Satile. "Või kavatsed sa sellest endale mingit tulu saada?" küsis ta puurivat pilku tumehaldja poole saates. Lõppude lõpuks olid nemad kaks need, kes pidid Nelikust välja jääma ja haldjal polnud aimugi, mis siis edasi saab, kui ülejäänud on maa peale läinud.

[Keeleigh Clark]

Kes teab, nurrus Sati, kui tema peas juba mõtted pöörlesid. Kuule, kas me hakkame ehk juba pärale jõudma? päris ta Lizi käest.

((Vabandan, et pikki postitusi ei tule...ei jaksa praegu. Pole aega.))

[gdskkrsw]

Misjaoks oleks meil KÕIKI neid vastikuid väikeseid lolle ja nõrku kääbikuid siia maale? Minule igatahes on ühestki LIIGA PALJU... ja kui ma selle päkapikuga mingil õnnelikul juhusel üheks ei sula, siis jääb ta mulle elu lõpuni võlgu ütles Mirjam.
Praegu oleks ta hea meelega Evannaga liitunud ja uuesti vaidlust alustand, kuid heade suhete säilitamiseks kirus ta pigem Gwyn'i. Naine sättis juukseid ja kõndis Lizi kõrvale. Kui te kunagi kohale tahate jõuda, võiksime edasi liikuda. lausus tumehaldjas ning vaatas Lizile ükskõikselt otsa.

[Keterlyn]

((Oh issand, kelle küsimusest ma siis alustan? Alustan Cliodna küsimusest päapikkude maale toomise kohta.))
Sati küsimuse peale tärkas ka muidu rahulikus ja heatahtlikus Lizis väike "kuningasündroom". Ta kujutas ette, kuidas ta istub troonil ja kõik päkapikud on tema jalge ees... Ta raputas end kujutlustest üles. Mis tal viga oli? Esiteks, kui suur oli tõenäosus, et TEMAST kuninganna saab? Teiseks, kui nad ka päkapikud endale allutaksid, oli ta üsna kindel, et kuninganna saab Satist, mitte temast. Kolmandaks, vallutajad on pahad. Kui nad päkapikud enda võimu alla saaksid, hakkaks Gwyn teda tõenäoliselt vihkama. Aga samas... mis on üks päkapikk terve HUNNIKU kõrval? "Teeme ära!" lausus ta võlutult. Ta hakkas liikuma ja kutsus ka teisi käeviipega järele, liikudes ise sujuvalt Sati kõrvale. "Varsti oleme Päkapikukoja läheduses," lausus ta vaikse sosinaga.

[Keeleigh Clark]

Pilkast pimedust valgustas otse seintest tulev nõrk helendus, mis muutis nende siluetid nähtavaks nii inim- kui tumehaldjasilmadele. Käik oli laienenud, aga ühtlaselt kiirgavad seinad muudsid täpsete vahemaade arvestamise väga raskeks. Nad pidid olema juba küllaltki sügaval.
Sati ei arvanud, et tema ettepanekut tõsiselt võetaks. See üllatas teda pisut. Samas panid Lizi sõnad naise meeltes sisemise alarmi tööle. Kas me põhjaveest läbi ei lähegi? Kas me ei pidanud minema sinna, kus see 'Nelik' kokku saab? Miks - ESIVANEMATE JA HALDJAJUMALATE KURADI NIMEL me siis ''Päkapikukotta'' läh- Naine vakatas ja võttis kaitseasendi, kui ta käänaku taha jõudes endale vastu jõllitavat nägu märkas. Aga see oli kõigest kuju.
Otse kaljust välja tahutud kuju, mille selg oli endiselt kiviga üks. Tugevalt stililiseeritud. Ehk mingi piiritähis?
Tumehaldjas lasi ennast lõdvaks, tundes häbi oma hetkelise hirmusööstu pärast. Ühesõnaga, miks me sinna läheme? küsis ta uuesti.

[Luke Strauss]

Gwen toibus põrutusest. Ta avas silmad. loomulikult, ei näinud ta valitsevas pimeduses midagi. Gwen üritas meenutada, kuidas ta oli siia sattunud. Pikapeale meenus talle see lõputu langemine ja selle järsk lõpp. Gwen kobas kätega maapinda. See oli kõigest paljas kaljupind. Gwen oli kindel, et see ei olnud koht kuhu ta oli maandunud. Keegi oli ta minema kandnud sellal kui ta teadvusetu oli. Alles nüüd jõudis Gwenile kohale valu kuklas. Ta sirutas kiireltkäe, et pead katsuda. Tema kiivris oli sügav mõlk. Gwen võttis ettevaatlikult kiivri peast ära. Mööda tema kukal jooksis alla midagi sooja. "Veri," sosistas Gwen. Ta kobas taskuid, et leida päkapikude salaravim selliste haavade vastu, kuid seda ei olnud. Gwen niutsatas pahameelest ja hakkas pükste alläärest riba riiet ära rebima, kui tugev vaögus ta pimestas. "Mina seda sinu asemel ei teeks," kostis kalk hääl valguse tagant. Gweni silmad harjusid tasapisi valgusega ära. ta pingutas, et märgata kogu, kellele hääl kuulus, see ei õnnestunud kuidagi. Küll aga nägi ta ruumi, kus ta viibis. See oli ümar koobas. Seintel polnud ainsatki päkapiku tähist. Ühes nurgas oli mingi karvane pundar. Nagu külm laine jõudis Gwenile kohale, kes end valguse taha peitis. Ta tundis, kuidas veri näost ära valgub. Hirmulaine kangestas teda. "Ke-kes s-sa o-o-oled?" kokutas ta. "Kas sa tõesti ei tunne mind ära?" Hälest oli kosta lõbusust. Valguse nurk pöördus ja Gwen nägi kellega ta vastamisi seisis.

[Keterlyn]

"Kuidas me endale siis, huvitav küll, päkapiku sinna Nelikusse saame, kui me Päkapikukotta ei lähe?" Liz kortsutas kulmu.

[Evanna]

"Mis koht see Päkapikukoda üldse on?" päris Evanna. "Ja ehk sa tutvustaksid meile pisut seda maa-alust elu, ma pole sinna juhtumisi kunagi varem sattunud ega tea sellest palju," lõpetas ta sarkasmiga. Tegelikult huvitasid päkapikud teda väga. See siiski kaunis kuju, millest nad möödunud olid, andis mõista päkapikkude andekast tahumisoskusest. See võis ju olla vaid üksik meister, kuid ka mõnedes legendides oli ka päkapikkudel selline võime ning Evanna kaldus seda arvama.

[Keterlyn]

"Noh, päkapikkudest polegi midagi erilist rääkida. Nad on nagu meie, aga ei tea midagi loodusest. Nad on umbusklikud ja suhtuvad kõigesse skeptiliselt. Muidugi, on ka erandeid. näiteks Gwyn, keda me oma Nelikusse tooma lähemegi." Liz naeratas veel korra oma lõbusat, naivistlikku naeratust. "Kas lähme?"

[Evanna]

"No olgu," vastas Evanna aeglaselt, "aga ma ütlen kohe, et mulle teie vallutusplaanid ei meeldi." Ta ei tahtnud mingil juhul süütutele inimestele (noh, tegelikult päkapikkudele) halba teha, aga kellele meeldivad türannid? tema arvates oleks võinud neil rahulikult maa all edasi elada lasta, kui nad end seal hästi tundsid. Olgu, see Gwyn. Tema oleks võinud ära tuua, kui too nii uudishimulik oli, kuid miks ometi nii suurejoonelised plaanid?

[Sponsored content]